„Lubasin endale mitu aastat järjest, et nüüd, ei, nüüd, no nüüd kindlasti. Jõudsin isegi mitmel korral juba kooli ukseni, kuid ikka pöördusin mingil hetkel tagasi..

Ei teagi, kas kartsin või ei suutnud leida endas piisavalt motivatsiooni,” räägib Tanel. „Ühel hetkel aga sain aru, et ma lihtsalt pean selle ära tegema ja et enam ma tagasi ei pöördu. Nii ma seda siis tegingi. Ja väga hea tunne on!”

Küsimusele, miks tal omal ajal kool üldse pooleli jäi, vastab Tanel küsimusega, et miks jäävad mingid asjad elus pooleli? „Tuleb vahele midagi tol hetkel näiliselt olulisemat ja tähtsamat. Noore inimese peas on teinekord mõtted natuke segamini, ja natuke ehk segadus ka, et mida ma siis oma eluga tegelikult tahan ette võtta. Minu puhul oli selleks, mis vahele tuli, muusika — ühel hetkel hakkas muusikaline tegevus niivõrd domineerima, et pidin langetama mingid valikud. Ei saa öelda, et nüüd kohutavalt uhke olen, et sel hetkel selle otsuse õpingud nii katkestasin, küll aga ei kahetse ma kindlasti ka tagasi vaadates mitte midagi. Valikud, valikud, valikud. Üks viib teiseni.”

Suurimaks tõukeks talle olid ilmselt sõprade ja kalli elukaaslase toetus, kes aitasid, julgustasid ning motiveerisid, et küll saad kenasti hakkama. Lisaks kuuldu-nähtu, et paljud temast väärikamas eas inimesed on sarnase tee ette võtnud ja läbinud selle edukalt. Eks siis ikka tekitab trotsi, et kuidas mina siis halvem olen? Ei ole ju!

„Koolilõpetamine andis mulle enesekindlust. Enesekindlust, et kui millelegi pühenduda, pole tegelikult ületamatuid takistusi,” tunnistab Tanel, lisades, et temal on tulnud kõik omal nahal ära katsetada ja õigeid valikuid ise teha. „Alati pole õnnestunud, aga seda magusamad on need ’’võidud’’, mida raskemalt need on tulnud.”

Enesearendus ja edasiõppimine toimuvad inimese sees loodetavasti alati ja pidevalt — seda kasvõi ennast ümbritsevat jälgides ning sellest omi järeldusi tehes ning kogemusi kogudes. „Kindlasti ei välistaks ma mitte kunagi aga ka sellist akadeemilist enesearendust ja edasiõppimist — oleks ju lühinägelik ning rumal suure suuga välja öelda, et ma kindlasti ei kavatse kunagi enam kooli minna. See oleks ju elus ühe olulise võimaluse lõplik välistamine. Ja see ei oleks ju ühelgi moel mõistlik. Jah, ma tahan ilmselt kunagi veel õppida — olgu see siis mingi uus oskus või sügavam akadeemiline haridus-haritus.”

Taneli sõnul ei pea inimesed töö ja karjääri nimel millestki loobuda, tuleb vaid osata piisavalt mõistlikult kompromisse kombata ja endas selgusele jõuda, mis olulisem on: kui pidevalt endale väljakutseid esitada, siis hoiad pead värskena ja saad kõigega hakkama. „Vahel lükkub mõni hobi või tegevus, millest oled ammu unistanud, ajas edasi, aga tegemata kindlasti ei jää. Loobuda tuleks ebaolulisest, nii saab
elule kvaliteeti juurde.”